Pilk viikingite peolauale / Glimpse at the banquet of the Vikings

Eile oli Gullkistani elanikel au osaleda suurimal kohalikul peol, kuhu kõik külaelanikud ja inimesed meie orust laiemalt kokku kogunevad. Toimus Þorrablót (Þ hääldus on “th”) ehk kesktalve festivali suurim peoõhtu, mille juured ulatuvad välja muistsete viikingiteni.

Vanal ajal oli tegu jumalatele pühendatud ohverduspeoga, kuhu koguti kokku kõik talve üleelanud inimesed ja piduroad. Ristiusu tulekuga see komme hääbus, kuid taaselustati 19. sajandil ning see on tänapäeval kõige traditsioonilisem pidustus, mida saarel kogeda võib. Pidustus toimub vana kalendri järgi kuul nimega Þorri, mis algab esimesel reedel peale 19. jaanuari (talve 13ndal nädalal) ja kestab pm veebruari lõpuni. Nime päritolu koha on kaks versioon, see on üritusele pandud kas: a) Norra kuninga Thorri Snærsson’i järgi või b) Norra vanade jumalate auks Piksejumala Thor’i järgi.

Tänapäeva Þorrablót kujutab endast rohkelt traditsioonilisi roogi (mis kõik isegi kohalikele mokkamööda pole), alkoholi, palju nalju, laulmist ja tantsimist. Tegu on üritusega, mille suurimaks eesmärgiks on inimesed keset kõledat talve kokku lõbutsema tuua ja lõbusaid ühiseid hetki meenutada (ja juurde tekitada). Uksest sisse astudes pakutakse esimese asjana eelroaks ampsu mädahaid, mis tuleb alla loputada pitsi kohaliku viinaga (Brennivin, mis on pakendi sildi värvivaliku tõttu tuntud ka kui must surm). Mädahai oli minu meelest täitsa ok, nipp seisnes selles, et ei nuusuta ja ei jää pikalt närima, vaid neelad kähku alla ja jood midagi peale. Kohalik naps oli minu jaoks palju jälgim (aga ma pole üleüldiselt ju eriline napsusõber). Seega haikogemus ei olnud midagi hullu…küll aga oli ebameeldiv see, et kogu ruum ja minu meelest hiljem ka kõik minu riided haisesid selle sama mädahai uriinise alatooniga aroomi järgi.

IMG_20180211_100044_165

IMG_20180211_025312_627
Kausis on mädahai kuubikuteks lõigatuna ja pitsides on Brennivin, aga ka mahl ja vein (tänapäeva inimesi arvestades suurem valik)

Peale roosiõite ja lambakoljude vahele peidetud mädahai- ja napsulauda ootas meid suur saal. Peokoht ise muideks oli mulle igapäevaselt tuttav treeninghoone ning suur saal oli vabatahtlike poolt ära kaunistatud korvpallisaal. Meid tervitas mõnus hämarus ja pikad valgete linadega kaetud lauad ning suur bändile üles seatud lava – igati pidulik. Laual olid isegi küünlad ja vaasid roosiõitega. Eriti muljetavaldavad olid suured võimsad küünlajalad ühes seinas, kus liudadel ja vaagnatel olid kuplite all peidus meie õhtused piduroad. Võtsime istet ja kuulasime Alda, Joni ning Kristveigi seletusi ja tutvusime mõningate inimestega. Hästi armas oli vaadata, kuidas kõik käisid ja üksteist tervitasid, selge pilt, et oma küla rahvas on koos. Õhkkond oli hästi sõbralik.

Mingi hetk peale tervituskõnet ja esimesi ühislaule sai ilusti organiseeritult piduroogi taldrikusse kuhjama minna (toidu juurde mind laudkondade kaupa, et poleks liigset tunglemist). Ma proovisin kõike peale lamba pea, mis tundus lihtsalt liiga suur (ning mu kõht oli niigi juba nii täis, et tantsides algul isegi segas) ja ma ei tahtnud seda ainult natuke näksida, et ülejäänud minema visata. Jah, ma proovisin ka oina mune. Ei, need ei olnud head 😀 Tegelikult mulle maitses pea kõik, välja arvatud need munandid ning verivorst. Esimesed olid liiga maitsetud ja ebameeldiva tekstuuriga, teine oli aga liiga kuiv. Toidulaual oli eri kujul heeringat, kuivatatud kala, vaala mingid ribad (maitsesid ok, aga rohkem kunagi proovida ei taha, sest vaalapüüki ei soovi toetada), lammas igal kujul süldina ja ma ei tea millena (ma päris kõike versioone ei proovinud ka, sest ei mahtunud lihtsalt), lisaks oli kartulipuder, kaalikapuder (nämm), valges suitsuses kastmes kartulid, suitsutatud lambaliha (loomulikult nämm, kohalik neiu ütles ka, et see on parim asi ever ja kuhjas endale viis kuus tükki korraga taldrikule), rohelised konserveeritud vms herned, punane hapukapsas (ja selle loeteluga saab taimetoidu pool tegelikult läbi…ega vanasti ei olnud enam selleks ajaks viikingitel muud rohelist kraami alles ka). Tegelikult oli veganitele seal ka vegakotletid (maitses väga hea), aga see oli juba mittetraditsiooniline toit. Magustoitu ei olnud. Islandil olid magusaks väga pikka aega ainult suvel marjad ja siis laevahukkude järgselt kaldale uhutud leiud ning import (kaneel, ingver jms rikkamal rahval) ning meremeestelt vahetuskaubaks saadud apelsinid. Alda rääkis, et tema jaoks on nt jõululõhn õunadel, kuna see oli nende jõulumaius lapsepõlves (nagu meil mandariinid). Heal juhul võib magusa alla lugeda vast traditsioonilise rukkileiva (sama, mida meiegi küpsetasime) ning samuti traditsioonilise lameleiva (välimuselt nagu pannkook). Mõlemad olid ühed mu lemmikud, või peale ja nämm…. Kala meeldis mulle ka (nii kuivatatud kui ka heeringas), samuti oli vaalaliha hea maitsega, suitsulambast rääkimata.

IMG_20180211_025312_628
Need ümmargused ei ole lambamunandid, vaid kartulid valges suitsuses kastmes. Oina väärisvara serveeriti hoopis kuubikutena (paremal see hele kandiline vulkaanileiva kõrval). Vaal on see hele kompotiõuna meenutav riba, mis piilub välja kuivatatud kala ja vegan kotleti alt. Keskel on kartuli- ja kaalikapuder, kõige peal on lõik suitsutatud lammast, vasakul servas on verikäki laadne verivorst, selle otsas on midagi süldilaadset. Ees kartulite kõrval on eri kujul heeringas. Ilmselgelt ma ei mõelnud toitu taldrikule tõstes selle serveerimise esteetilisuse peale 😀

Järgnes hulgaliselt etteasteid ning videoklippe ja veel ühislaule. Kõigest sellest mina umbkeelsena muidugi aru ei saanud, kuid piltlikute etteastete jaoks polnud sõnu väga vajagi ja laule oli hästi ilus kuulata. Päriselt kõik vist laulsidki, mitte ei maigutanud niisama suud. Laulmise ajal seisti püsti ka. Etteasted aga olevat enamasti aasta jooksul kokku kogutud suuremad kohalikud naljad ja juhtumised. Kusjuures ürituse korraldajad on iga aasta erinevad ja salajased, et keegi väga kergelt solvuma ei kukuks naljade üle. Selle järgi, kes naljadele kaasa naervat, saavat ka hinnata, kes on kohalik ja kes kaugema pere rahvas (ehk ei ole külaeluga niiväga kursis ja ei saa naljast aru).

Kui bänd lavale tuli, läks kohe tantsuks. Ei mingit tühja tantsupõrandat! Meie tantsisime ka. Isegi ühes traditsioonilises tantsus osalesin korraks, et kogemusest mitte ilma jääda: mehed ja naised võtsid ringidesse, mehed sees pool ja naised väljas ning siis käidi ringis muudkui edasi ja tagasi, kuni muusika korraks peatus ja pidid tantsima enda ette jäänud tantsupartneriga. Minu sügavaim kaastunne kohalikule härrasmehele, kes püüdis mulle visalt islandi keeles seletada, et kaks sammu vasakule ja kaks paremale ja ette ja taha, aga mina ikka nagu puunukk tal varvastel tallusin. Kohutav 😀 Seepärast ma ka rohkem ühistantse kaasa ei teinud ja mõtisklesin sel ajal hoopis, et kuidas tantsukursused kodumaale naastes oma niigi tihedasse graafikusse mahutada :D:D

Tantsu (btw mulle täiega meeldib, kuidas Alda tantsib!) ja kohvi ja šokolaadi vahepeale viipas Alda meid kaasa ka meeste riietusruumi. Ei me ei läinud poolpaljaid mehi piiluma, vaid midagi palju ägedamat. Nimelt on neil seal komme mingi hetk riietusruumidesse ühiselt laulma koguneda. Ja seejuures ei mõtle ma mingit purjus lällamist, vaid päris korralikku laululehtedega (ja mingi hetk keegi isegi vist dirigeeris) täie häälega laulmist. Ilus oli kuulata. Ise muidugi kaasa ei laulnud, sest esiteks ma ei oska häädlada islandi keelt maha lugedes päris õigesti ja teiseks ma laulan ju veel hullemini, kui tantsin 😀

Kokkuvõtvalt oli kogu see üritus piletihinda (7500 ISK ehk u 60 eurot) väärt küll, sest andis suurepärase lähivaate kohalikule kultuurile, traditsioonidele ja eluolule. Väga äge, et tohutu lumetorm (stuudios on lumi akendeni ja uste ees on hanged :D) üritust luhta ei ajanud ja enamik rahvast ning bänd ikka ilusti kohale jõudsid. Ja õnneks minu tõbine enesetunne oli ka õhtuks juba parem ja lubas mul kogu melu nautida…võibolla tantsida jaksasin tavapärasest vähem . Aga täna tundub juba olemine palju parem, ju mädahai ravis terveks (või Joni sõnul olla imerohuks ikka Brennivin) 😀

***

Yesterday the residents of Gullkistan had an honor to participate in the local biggest party of the year, where all the villagers and people from the valley gather. It was time for the midwinter festival, Þorrablót (Þ is pronounced “th”), it’s a tradition that goes back to the ancient Vikings.

In old times it was a sacrificial party held for gods, where all the people and food that had survived the winter were gathered. When the Christianity came, this tradition slowly faded, but it was brought back to life in 19th century. Now days it’s the most traditional event one can experience in Iceland. It takes place in a month called Þorri in the old calendar, which starts on first Friday after the 19th January and lasts till the end of February. There are two possible reasons why the festival is called like that: a) it is named after the Norwegian king Thorri Snærsson or b) it is named so to honor the old gods, especially the God of Thunder Thor.

Now days Þorrablót means a  lot of traditional foods (even local don’t like all of them), alcohol, jokes, dancing and singing. This event brings people together in the middle of cold and rough winter. For a welcome they offer cubes of fermented shark and a toast of Brennivin to get the shark down from your throat 😀  The fermented shark wasn-t tht bad at all…the rick is that you mustn’t chew it for long and you have to drink something quickly after swallowing it. The local alcohol, Brennivin, was much more disgusting to me than this shark that had rotten underground for months 😀 Only bad thing about the shark is its smell that won’t leave the room and even my clothes smelled after it when I reached home. No rose could hide this hideous smell.

The next was a big hall filled with tables and people. The venue was very familiar to me as it was local gym and its basketball field decorated b the volunteers for this special event 😀 On one side there were long tables with candles and food. Oh, the most interesting part of the party! I tired almost everything, only lamb head seemed to big and as I didn’t want to waste it, I didn’t try it. But yes, I even tried sheep testicles. And no, I didn’t like it, it had weird texture and was kind of..tasteless. Actually these testicles and a blood sausage were the only things I didn’t enjoy at all. The blood sausage was too dry. But my favorites were the whale meat (I tasted it only once though cause I really don’t like this whole whale catching business), the lamb (smoked version), volcano bread and another traditional bread, herring in white sauce and the dried fish. There were also vegan burgers that were quite delicious and mashed beetroot and potatoes, also grenn peas and red cabbage and all kind of meat products made from the lamb and few ones made from the pig.

There were no traditional sweets as in old times they only had berries in summer time here, they also traded oranges from sailors and sometimes sea bought some sweets or spices to the shore from shipwrecks. But for a long time the sweets didn’t reach the common people. Alda told us that for her the Christmas smells like apples. These were already imported when she was young. That’s really interesting as for us Estonians the Christmas means the smell of ginger and mandarins. But well, that’s already off topic.

Then there were all kind of entertainment, movies clips about local jokes (I hear they could be quite cruel sometimes and that’s why organizers are kept secret…) and a small show. And a lot of singing. Icelanders love to sing. And dance. The dance floor was never empty and there were no shyness like one can see in Estonia…when the band started to play, the people came right away and started to have fun! I also danced, I even took part in one local dance, but only once as I felt bad for my dance partner who tried to guide me and all but I still stepped on his toes and was a mess…I can’t dance at all although I love it…sad.  I have to figure out how to put some dance courses into my tight schedule when I reach home 😀 Btw..I really liked the way Alda dances! So free, really lovely 🙂

Between the dancing we peeked into the men’s changing room. Yep you read it right 😀 But there were no men changing there, but instead they were all properly clothed and singing! As I said, Icelanders love to sing. This was really cool!

In conclusion this whole event was really fun and I am really thankful that we were asked to take part in it. It was totally worth the price (7500 ISK=60 euros). I am so glad that the snowstorm didn’t ruin it!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: