Metsik lääs / To the wild west we go

Mul on tegelikult veel üks automatk kirja panemata. Päris ammune, sellest ajast, mil Viki abikaasa Islandil külas käis. Nimelt peale seda, kui me olime liustikulaguuni külastanud ja mina olin ühe päeva tööd rabanud, võtsime ette retke hoopis teises suunas, et avastada Lääne-Islandit. Meie sihtpunkt oli Snæfellsnes’i poolsaar.

Sõit algas hommikul vara ja konkreetseid sihtpunkte ei olnud meil väga palju paika pandud, sest päevavalgust oli endiselt vähe ja oli ette teada, et tegelikult ei näe me pooltki, mis sel poolsaarel pakkuda oleks. Aga otsustasime võtta selle poole, mida päevavalgus meile võimaldas ja nautida nii paljut, kui võimalik. Teekonna esimene pool kulges pimedas ja ainus märkimisväärne punkt oli see, et kasutasime teekonna lühendamiseks 6 km pikkust tunnelit (säästab umbes tunnike aega, aga võtab ära maastiku ilu nautimise võimaluse). Tunnel oli tasuline makstest auto pealt 1000 ISK (u 8 eurot).

Peale tunnelit oli mõnda aega suhtleiselt igavat maastikku (appi, ma olen Islandil ja kasutasin maatiku kohta sõna igav :O). Seejärel aga toimus muutus kõige muu, kui igava poole. Esimese peatuse tegime armunute seas palavalt armastatud väikese musta Búðir’i nimelise puukiriku juures. Isegi sel ajal, kui mina vaimustusin kiriku katusel turnivates Odini ronkadest (olid täpselt nagu Huginn ja Muninn seal kahekesi turnimas), tegi üks noormees kiriku ees oma neiule abieluettepaneku. Muidu on see kirik aga Islandi kõige populaarsem abiellumisetseremooniate läbiviimise koht. Pole ka ime, sest kirik on armas ja ümbritsev loodus imeline. Samuti on mugavalt käeulatuses muheda sisustusega hotell (ei ma ei ööbinud seal, aga käisin “metsa peatusel” ja nägin natukene sisekujundus….piisas vanadest zooloogia joonistest seintel ja ma olin müüdud :D). Kirik pärineb 1703. aastast ning seda ümbritseb Búðahrauni laavaväli. Kiriku juurest algasid ka matkarajad, mida teine kord kindlasti külastada sooviksin…

DSC_0154eDSC_0164eDSC_0187eDSC_0165eDSC_0155e

DSC_0196e

DSC_0171eDSC_0172eDSC_0182eDSC_0184e

Järgmine peatus oli  Snæfellsjökull’i rahvuspark. Peatusime esimese vaatlusplatvormi juures ja mina jooksin kohe lambaid taga ajama. Kahjuks lambad ei ole uudishimulikud nagu hobusd ning selle asemel, et lähemale uudistama tulla ning fotode jaoks poseerida, hoidsid nad mul kogu aeg silma peal ja püsisid minust nende meelest mõistlikul kaugusel. Mhhhh…. Seejärel turnisin jäärada mööda Londrangar’i rannakaljusid imetlema ning seal sai mitu minutit vau-momendist õhata. Kaljud nagu lossid ja lained nii imelist sinist tooni ning pehmete valgete vahututtidega. Üksikud kajakad sebisid ka ringi, aga ma kujutan ette, et suvisel ajal on see täielik linnuparadiis (lunnid….).

DSC_0207e2DSC_0210eDSC_0233eDSC_0243eDSC_0248eDSC_0252e

Rahvuspargi keskmes on jäämütsi (meie käigul ka pilvemütsi) alla peidetud  uinunud vulkaan (purskas viimati 250. aastal), millest lugesin lapsepõlves maal vanaisa-vanaema juures olles oma lemmikramaatusarjast Seiklusjutte maalt ja merelt. Nimelt algas Jules Verne raamatus “Reis maakera südamesse” seiklus just sellest vulkaanist alla ronimisega.

DSC_0201e

Jätkasime sõitu ja kuigi ma lootsin, et iga hetk näeme ikka ka meist paremal kõrguva vulkaani tippu, pidin paraku leppima sellega, et pilved seekord Snæfellsjökull’i tipust lahkuda ei soovinud (pean panema lootused sellele, et järgmine nädal Reykjavikki külastades on selge ilm, sest siis paistab see vulkaan kogu oma ilus linnast ära). Selle asemel sattusime väga järsku hoopis talvevõlumaale. Ei olnud lund ja siis äkki oli. Sõitsime näod vastu autoakent kleebitud, kuna vaated olid nii mitmekesised! Tegime ka päris mitu pildistamispeatust.

DSC_0272eDSC_0271e2DSC_0275e2DSC_0287eDSC_0289e

Teel ümber poolsaare üritasime minna ühte mereteemalisse muuseumi, kuid selgus, et see ei ole veel avatud… eks hoov oligi alles ebakorrapäraselt vaalaluid ja muud tavaari täis…  Seejärel lõunatasime väikeses Ólafsvík’i nimelises kalurikülas restoranis nimega Hraun. Hinnad olid islandipärased, aga hiidlest bataadipüreega oli seda väärt ka. Väga nämm! Sain proovida ka Viki tellitud fish and chips’i ja see oli ka päris hea maitsega.

DSC_0257eDSC_0263e20180127_133045e20180127_133012

Peale sööki arutasime, kas minna haikalamuuseumi või..pruulikotta. Valisime viimase, sest kuigi meid Vikiga tõmbas haikalu uudistama, siis see Brugghús Steðja nimeline õllepruulikoda oli Viki abikaasa ainus soovitud sihtkoht ning oleks olnud veidi inetu talle seda keelata. Ausalt öeldes oli pruulikojha külastus lõbusam, kui ma arvasin, sest vahva oli kõrvalt vaadata, kuidas kaks õllemeistrit omavahel jutustades hoogu sattusid. Viki proovis õllesid ka ja ma võtsin ka paar lonksu (ok, tglt ei saa neid just lonksudeks nimetada, pigem maitsesin keeleotsaga :D).  Õlu on endiselt vastik 😀 Ei muuda seda paremaks ka lambasõnniku suitsus valminud vaala munandite lisamine. Jah, sellist veidrat asja teevad nad seal pruulikojas. Normaalsemaid õlusid oli muidugi ka. Võibolla oleks mulle mõni isegi maitsenud, aga ingveriõlu degusteerida ei antud ja ma ostma ka ei hakanud.

Reisile andis põhitooni siiski poolsaare imeline loodus. Taas leidis kinnitust tõsiasi, et Islandil on niru plaanida “sõidan kiirelt läbi” ühepäevaseid retki. Parem on võtta asja rahulikumalt ning rohkem nautida. Õnneks me seekord ka rohkem seda teed läksime ja peatusime, kus tundus, et peaks peatuma. Minul jäi küll ühest korralikust matkast vajaka, aga see on hoopis teine asi (road trip ei saagi võrduda pikale matkale minekuga). Võibolla on just see õppetund ka hea Islandilt koju naastes kaasa võtta: tähtis ei ole kui palju midagi näed, vaid kui hästi sa seda näed. Ikka ja jälle on vaja meenutada, et kvaliteet ületab kvantiteedi.

lambad

***

I own you one more road trip from the time when Viki’s husband visited us. After the glacier lagoon we decided to visit the west. Our destination was Snæfellsnes peninsula.

We departed early in the morning and the first noteworthy place was the tunnel we took to the peninsula to save time (6 km long tunnel saves about one hour driving time, but also takes away the change to see the beautiful landscape). Using the tunnel costs 1000 ISK per car (about 8 euros).

After the tunnel we drove through a bit boring landscape (oh no, did I just called Icelandis landscape boring?? :O), before we reached to the part where all the beauty started.  Our first stop was in Búðir, where I wanted to see the small black wooden church that is deeply loved by people fresh in love who come there to held their wedding ceremonies due to the lovely location and astonishing landscape surrounding the church. Even while I was observing Odin’s ravens on the rooftop, there was a young couple there who just got engaged right there on the spot in front of the Huginn and Muninn and the church and the elves and trolls from the lava fields and creatures from the sea and also us. There are many hiking trails starting from the church and nearby is also a lovely hotel..but nothing else.

The next stop was the Snæfellsjökull’s National Park.  We stopped at first viewing platform and after I had tried unsuccessfully to stalk the sheep with my camera (they were not curious like horses at all…they made sure to keep their distance despite my cute appearance), I went to discover the cliffs and oh there was a lot to see even though all the birds are away on the ocean during winter…. The cliffs looked like the vastles and the waves had such astonishing greenish blue color while the sky was so grey and the grass so yellowis ocher….ahh… the colors.

I hoped to see the top of the Snæfellsjökull but it was covered with clouds. Instead the landscape went through a sudden change when we circled around the volcano… suddenly there was snow everywhere. Astonishing.

We tried to visit one sea themed museum but it was closed. Then we had a lunch in a small village named Ólafsvík. Restaurant was named Hraun and the fish of the day served with mashed sweet potatoes was just so yummy.

After we had filled our bellies we decided to visit the local brewery named Brugghús Steðja on our way back. This was the only place Viki’s husband wanted to see for sure so…. I don’t drink beer but it can’t be always about me. Our driver had to get some credit too 😀 Of course he couldn’t drink either but he makes the beer at home himself so it was fun to see how the people from the same trade got along so well. It made this visit fun even for me. Also I now nothing about beer making, but he was kind to explain me what shiny tanks and other shiny staff are used for. They also make a beer made from whale testicles and smoked in sheep dung there. I tasted it out of curiosity. Nothing special. Beer is still quite disgusting to me if it has no ginger in it 😀

I loved the trip because we didn’t hurry too much this time. Of course there was still a lot that we didn’t see this time around (like the shark museum), but I am sure that there will be the next time. It is Iceland. I have to come back here sometimes. During the summer to see the different side of this wonderful country.

Advertisements

4 thoughts on “Metsik lääs / To the wild west we go

Add yours

  1. “Sõidan kiirelt läbi” stiilis mina Islandit külastasingi ja kuigi see on jube mugav, et buss viib ja toob ja ei pea mitte millegi pärast muretsema, jäin mina siiski puudust tundma just sellest iseotsustamise mõnust, mis ise ringi rändamine võimaldab. Et tahad jääd seisma, pildistad, tahad keerad kuskile ära, sõidad ringiga vms. Reisibussiga see ei ole võimalik, sest kõik on planeeritud. See sama Snæfellsnesi poolsaar sai samuti ühepäevasena ette võetud nii et päevaga saaks tiiru peale teha kõigile vaatamist väärt kohtadele aga no eks see rohkem sellise läbituiskamisena välja nägi. Eks omal käel rännates on ka muidugi oluline see kuhu õhtuks/ööbimiseks on vaja jõuda aga sellegipoolest on veidi “manööverdamisruumi”. See haikala muuseum oli “omapärane” nagu ka haikala liha aga ma arvan, et millestki ilma küll ei jäänud, et otsustasite sinna pruulikotta minna. Ka meil ei õnnestunud suvel vulkaanitippu näha, sest see oli samamoodi pilvedes.

    Meeldib

    1. Hehe, hailiha kohta “omapärane” on hea omadussõna 😀 Eks see bussisõitude viga ole, et oma tujude järgi peatuda ei saa, aga samas see, et kõik on ette planeeritud on jällegi omamoodi mugav, kui endal selliseks pikemaks uurimiseks ja puurimiseks aega napib. Selline päevaste tripide plaanimine on üpriski ajamahukas, kui põhjalik olla.

      Meeldib

      1. No kuidas teistmoodi ikka selle hailiha kohta öelda 😀 Mina proovisin ka seda – giid oli kaasa võtnud musta leiba ja viina – viina jätsin vahele aga seda liha proovisin ja no eks ta selline kohalik “delikatess” on aga igapäevaselt seda ju ei sööks. Meie jaoks on muidugi eksootika. Sama lugu nagu nende Rootsi mädandatud ma ei tea mis konservidega vms mida ei tohi kuskil kinnises kohas lahti teha, muidu peab pärast keemilise puhastuse tegema, et haisust lahti saada… 😀 Et noh on omapärane aga mitte midagi sellist mida niiväga “naudiks”…

        Meeldib

  2. Ei peagi teistmodi, omapärane sobib väga hästi. Ilusam, kui paljud muud pähe tulevad variandid. Ma ei tea, et kohalikud ka väga seda haikala armastaks muul ajal, kui kord aastas Þorrablóti peol😃 See pigem ikka näljaajast tingitud “delikatess”, mitte maitsest. Näljaga söödi raamatuid ka (nahklehed).

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: