Kohvikute kuu

Veebruarikuu on lisaks kõigele muule olnud täis ka oluliselt rohkem väljas söömist kui mul tavaliselt kombeks on. Islandil on see kallis lõbu, aga samas ka hea viis kohalike roogadega tutvumiseks. Igavene näljane nagu ma olen, on isegi ime, et ma nii mitu postitust teile pikemalt midagi toidust ei ole pajatanud… Eriti kuna hea söök on ka Öökulli üks suurimaid kirgi 😀

Laugarvatn’i külakeses on üllatavalt palju söögikohti (mis tuletab mulle meelde, et mul on küla tutvustav postitus tegemata :D). Igatahes tundus niru neid mitte järele kaeda ja seega võtsin oma nõrkuse-haiguse nädalal trenni asemele päevakavva söömise.

DSC_0209e

Esimene söögikoht, mida külastasime asub kohe küla alguses roheliste viilkatustega uhkes majas, mis on samaaegselt nii restoran kui hotell. Tegu on vana koolimajaga ning tõsiasi, et sisustusega hoone ajalugu rõhutatakse, läks mulle kohe väga hinge ja südamesse ning ma jupp aega ainult ohkisin vaimustusest, kui järjekordset lahedat detaili märkasin. Miljöö on minu jaoks söögikohtade juures väga oluline ning Héraðsskólinn Boutique Hostel sai selle koha pealt punkte 10/10. Hoone rajati 1928. aastal ja arhitektiks oli Islandil väga maineka staatusega Guðjón Samúelsson. Peale koolimaja rajamist hakkas ümbruskonda hooneid vaikselt lisanduma ja kujunes välja korralik küla. Lisaks väga olulisele kohale Islandi haridusajaloos, on hoonel ka muidu suur roll kultuuri edendajana. Näiteks tegi seal suviti loometööd kuulus Islandi kirjanik Halldór Kiljan Laxness, kelle trükimasin on siiani hotelli fuajees tulijaid tervitamas.

Meie läksime hotelli külastama veidi kehval ajal selles mõttes, et homikusöök oli just lõppenud ja lõunasöögini oli veel jupp maad aega. Egas midagi, võtsime kohvid ja istusime raamatukokku juttu ajama. Mina kargasin vahel keset jutuajamist püsti, et mõnda silma jäänud ägedat detaili oma telefonikaameraga kinni püüda. Muljetamise ajal jõudis ilm õues igasugu trikke teha ning viimaks otsustasime ka lõunasöögi seal samas teha. Sõime põhjapõdra hakklihaga pitsat. Oli igati nämm. Ainult rohelist salatit oleks võinud veel kõrvale olla.

20180207_122952.jpg

 

Teine kohvik, mida külastasime, asub Gullkistani hoonete juurest otse üle tee – Galleri Laugarvatn. Palkonn on lahti, kuidas juhtub ehk, kuidas omanikele sobib. Aga liiklus on seal lõuna ajal päris tihe. Meie pääsesime löögile teisel katsel (esimene kord oldi vist lumevangis). Söögikoha teeb vahvaks tõsiasi, et see on samaaegselt ka väike kunsti- ja käsitöögalerii. Seejuures on mitmed eksponeeritavad esemed perenaise ja tema tütre enda käsitöö. Peretütrel on riiulil terve posu pehmeid trolle ja nende kohta isegi raamat välja antud.

Menüü on samas suhteliselt kesine. Me jõime kohvi (Viki kiitis sealset kohvi väga) ja mina proovisin ka vulkaanileiba juustuga, kuna soovisin võrdlusmomenti meie enda kokatud leivaga. Meie leib on parem, sest on vähem magus.

20180208_134922.jpg

 

Kolmas ja viimane külastatud söögikoht Laugarvatn’i küla keskuses on Lindin. See on eriti uhke restoran, mille jätsin meelega kõige viimaseks, nö punktiks “i” peal.  Restoran pakub erinevaid gurmeeroogasid, mille jaoks vajalik tooraine on suures osas ümbruskonnas kasvatatud või siis nö metsikust loodusest püütud. Restoran on hoones olnud alates 1993. aastast, enne seda oli tegu naistele suunatud õppeasutusega ja veel varem kuulus hoone ainadusega tegelevale perele, kes pakkus külalislahkust ja peavarju ka mitmetele Laugarvatanit külastanud kunstnikele ja kultuuriinimestele.

DSC_0213e

Mina võtsin kolmekäigulise õhtusöögi ja lisaks klaasi rabarberimahlaga mulliveini. Eelroaks valsiin mereannisupi, mida serveeriti koos ise küpsetatud saiakukliga (maitses päris ok, ei olnud õnneks liiga soolane nagu Viki mind hirmutas oma eelnevast kogemusest rääkides). Pearoaks valisin lambaprae, mis oli õhtu pärl. Maitses võrratult. Ilma selleta poleks see restoran küll oma kõrgeid hindu väärt olnud (mul kulus vist umbes 8500 ISK, mis teeb umbes 70 eurot, mille eest kodumaal saaksid kaks inimest väga uhke õhtusöögi). Magustoiduks oli šokolaadi mousse ja see sulas ka suus ning kadus kiirelt. Viki võttis kõige eksootilisema prae, valiku metsloomaliha ehk 3 steiki: põhjapõder, vaal ja hani. Ma sain ka tüki vaala maitsta ja oli tõesti imehea. Ilusaid pilte ma restorani hämaras valguses paraku oma roogadest ei saanud, aga et oleks mingi ettekujutus, siis viletsa toidufotograafia näidispildid + boonuseks selfie jäädvustamaks harukordset hetke, mil ma Islandil ripsmetušši viitsin kasutada:

 

Tegelikult saab Laugarvatan’is süüa veel ka kohalikus poes (suvisel ajal masinajäätist ja igal ajal burgreid jms kiirtoitu) ning Fontana spas. Neid kohti ma aga järgi katsetanud ei ole (spas lebotamas käisin aga küll, hästi mõnus!). Jube palju söögikohti ühe imeväikese külakese kohta, kuid eks seda seletab varasemat ajast hulk noori (siin oli spordikool, mis nüüd suletakse) ja praeguse hetkes tohutu turistide laviin, mis Islandile valgub ning kes peatuvad siin külakeses, et külastada spad või on lihtsalt läbisõidul mööda Kuldset Ringi (Golden Circle).

66kullidrivis_2000x1000
Öökull leidis Islandi kohvikust sugulased.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: