Kolm tüdrukut, kolm kunstimuuseumi, kolm saiakest ja kolm kohvipausi

Kuna ma olen aru saanud, et kui kohe muljeid üles ei kirjuta, siis kirjutan need siia alles nii saja aasta pärast ja poole nüansivaesemalt, siis surun Unemati veel mõneks hetkeks ukse taha Islandi kevadööd nautima ja panen kirja tänase päeva muljed.

Hommikut alustasid kolm tüdrukut (ok, naist) läbi uduse Islandi Reykjaviki suunas kimades. Esimene peatus sai tehtud Thingvelliri Rahvuspargi juures, et kiirelt kaeda lumevaba maastikku ja krabada päeva esimene kohvi. Tõele au andes pean tunnistama, et mina jätsin kohvipausi vahele ja veetsin selle aja fotokaga õues udumägedest pilte klõpsides.

Seejärel navigeerisime ühe Reykjaviki kesklinna hosteli juurde ning jätsime Raisaga hüvasti. Tema lend läheb homme hommikul ja seega tuli ta juba pealinna end minekuks valmis sättima. Autosse jäime mina ja Viki ning võtsime suuna päeva esimsese muuseumi poole.

Kjarvalsstaðir’i kunstimuuseum keskendub peamiselt, nagu nimigi ütleb, Islandi ühe tuntuima ja armastatuima maalikunstniku Jóhannes Sveinsson Kjarval’i (1885–1972) loomingule. Nooruspõlves töötas Kjarval kalurina, aga vabad hetked veetis joonistades ja maalides. 27-aastaselt pääses ta tänu rahalisele toetusele Taani kunsti õppima, kus tema karjäär sai tuule tiibadesse. Kjarval on pärit traditsioonilisest Islandi farmeriühiskonnast ja tema loomingut iseloomustab eelkõige looduse tõlgendamine eri viisidel (põhiliselt maastikumaalija). Kuigi tema stiil ja tööd (võtab eeskuju impressionismist, ekspressionismist, kubismist ja segab oma töödes eri stiilid oma enda näo järgi kokku) muutusid läbi aja jäi tema põhiidee alati samaks – loodus on elus.

Mulle meeldis tema osade tööde värvivalik ja detailsus, samuti tema “aeromaalid”, millest ühte eksponeeritigi ilusti laua pealt, mitte seinalt (sest õige on vaadata ju aeropilti ülevalt alla). Töid ma väga detailselt siia üles panema ei hakka, sest noh..telefoni kaameraga ei saagi midagi detailset kätte + hiljem vaatasime seinalt, et vist ei tohtinudki pilti teha… (kuigi toolil istunud tädike küll midagi ütlema ei tulnud). Ma muidu ikka pildistasin oma lemmikud üles ja osad jutud ja nimed ka (mul ei ole ju mälu selliste asjade peale niisama).

Fun fact: Kjarval on nii armastatud, et tema portree ja kaks maali ehivad Islandi 2000-kroonist rahatähte.

Lisaks oli parasjagu hoone teises galeriis üleval näitus nimega “Tales of the Unseen” ehk töid kunstnikelt, kes on inspireeritud folkloorist või oma enda peas elavatest koletistest. Pean tunnistama, et sellest näituse poolest ootasin ma veidi enamat. Võibolla mulle lihtsalt meelivad “ilusamad” tööd. Üks kunstnik oli küll väga omapärase stiiliga.

Teise kunstimuuseumisse läksime jala, et vältida tasulist parkimist ja Reykjaviki kesklinna ka näha. Vaatasime üle omapärase elegantse kiriku Hallgrímskirkja kuulsalt arhitektilt Guðjón Samúelsson (see sama, kes Laugarvatn’i roheliste viilkatustega koolimaja valmis kavandas).

Mekkisime imehäid saiakesi Braud & Co pagariärist. Sealne kaneelirull oli maailmaparim, crossiant ok ja hiljem võtsin veel karamellirulli ka ning see oli samuti ülihea. Ausalt! Mul on hea meel, et Merle seda kohta eelmine aasta Islandil viibides oma blogis meeldejäävalt kiitis.

 

Vaatasime veidi niisama ringi ja seejärel külastasime vanas sadama laohoones asuvat Hafnarhús’i. See näitusemaja oli suurem, kui eelmine: päris mitu saalitäit vaatamist.

Osad tööd olid sellised..mnjah…sain aru, aga ei näinud otseselt kunsti või ei kõnetanud, teised olid sünged nagu kaasaegse kunsti näituste puhul sageli ette tuleb..nt Taani kunstniku tööd, mis kajastasid kolooniate ajastut. Kolmandad olid ilusad, neljandad huvitavad. Lühidalt midagi igale maitsele.

Töid tutvustavate tekstide läbi lugemine oli igal juhul oluliselt rohkem vajalik, kui eelmises näitusehoones. Muidu vaatasid niisama, et mis rõvedus siia seinale visatud on ja miks seened põrandal mullahunnikus vedelevad ja miks on klaasi taga lihtsalt valge vesivärvipaber…. Lugesid aga teksti ja said teada, et ahhaa…see kunstnik tõstatab küsimuse, mis üldse on skulptuur ja mis mitte..et jaa..ongi vaja mõelda, et miks šampinjonid suvaliselt mullahunnikus kunstimuuseumi põrandal vedelevad või bataat seal nurgas klaaskuubiku peal on ja, kas keegi on supi seinale visanud või mis…(Páll Haukur Björnsson’i D-Hall series: The Whole is Always Smaller than its Parts…D-saali seeriad olla selline projekt, kus iga kord antakse uuele värskele paljulubavale kunstnikule teha oma esimene solonäitus avalikus ruumis…seekord oli siis juba 32. kunstnik). Ma pean küll tõdema, et kui need on värsked suunad Islandi skulptuurimaailmas, siis minu jaoks jäi see asi veidi kaugele. No kui ma tahan mingit löga seinal vaadata, siis ma lähen alla ja vaatan kas mõni kaasresident on jälle oma järelt köögis koristamata jätnud, et mulle kunstilist elamust pakkuda. Ma vist olen tõesti selline igav ja kaldun pigem klassiklaisema skulptuuri poole oma maitseelistustega…

Selles osas kõnetas mind Taani kunstnikute näitus palju enam. Oli kõhe vaadata videost, kuidas naine piitsaga valget lõuendit taob ilusate marmorkujude vahel, aga see oligi vajalik reaalsuse näkku viskamine. Kolooniaajastus oligi normaalne vastupidine…nii tehti mustnahalistele orjadele…piitsutati ja karistuseks lõigati jäsemeid küljest ja… Oligi kole aeg, pole ime, et kunsti jälje jättis. Ongi vaja meeles pidada, peabki ehmatama, et enam ei korduks. Või oligi koomiline ja samas kummalisel õõvastav, kuidas Jesper Just’i filmitud videos kuulus muusik toikaga mööda Mehhikot ja USAd erladava aia lippe veab ja lööb, justkui see oleks suur pill, mitte rahvaste erladamiseks rajatud barjäär…

Ja siis oli veel posu muid ilusaid, põnevaid ja teistsugu asju, igal ühel oma sõnum või mõte, millest küll alati enne teksti lugemist aru ei saanud…(ja vahel ei saanud hästi peale lugemist kah mõttele pihta, et milleks….jah olen loll või ei mõista islandlaste mõttemaailma veel piisavalt hästi).

Minu lemmik oli Erró näitus “More is Beautiful”.  Sest noh..värvid, sigirimigri, koomiksitegelased…mis saab mitte meeldida?

20180228_134120.jpg20180228_134628.jpg28580344_1790849424288206_893406248_o

Peale pilku tänapäevasele kunstile jalutasime ookeani äärde, et kaeda üle kuulus  kontserdi- ja konverentsihoone Harpa. Õhuline klaas oli oma värvide ja geomeetriaga väga muljetavaldav. Disain on Islandi ja Taani juurtega.

Seejärel tegime põike “kohustusliku” turistide vaatamisväärsuse, unistuste laeva juurde.  Viikingi laeva autor on Jón Gunnar Árnason.

28640595_1791316110908204_1270395231_o

Peale kiiret tagasipõiget pagariäri juurde (et ma saaksin osta endale kolmanda saiakese) jalutasime tagasi auto juurde ja sõitsime viimane kunstimuuseumi juurde (btw…kõigis muuseumides kehtib sama pilet ja seda 24 h ning õpilasele on see ainult 1000 ISK ja kõik muuseumid on talvisel ajal avatud T-P 10-17, va see sama meie viimane muuseum, mis on talvel avatud 13-17). Viimane muuseum oli skulpuurimuuseum Ásmundur Sveinsson’i (1893–1982) enda poolt disainitud ja ehtatud kodus. Maja oli valge ja hästi..hubane ning rahulik, vaatamata oma valgetele seintele ja lagedale olemusele, mis mulle tavaliselt kergelt vastukarva on. Mulle meeldis skulptori idee, et hooned peavad sobituma ümbritseva keskkonnaga. Lagedal maal nagu Island on just sellised Kreeka või Egiptuse stiilis hooned kõige loomulikumad. Skulptuurid olid mõnusalt jässakad, aga samas voolavad, ka neist õhkus enamasti teatud tüüpi rahu. Võimalik, et seetõttu, et üks kunstniku lemmikmotiiv oli ema ja laps. Lisaks meeldis talle kujutada veel töötavaid inimesi…ja vahel ka hoopis midagi teistlaadi. Minu lemmikud olid puitskulptuurid, mulle meeldib, kuidas puidu säsist tekkiv muster kujude liikumise ja vormidega kaasa mängib. Lisaks maja sees olnud näitusele, olid suuremad skulptuurid väljas ka maja ümbritsevas aias.

Ja lisaks kunagise majaomaniku teostele olid näitusele ära peidetud ka külalsikunstniku tööd: “Invasion I: Guðmundur Thoroddsen”. Tema keraamilistest nõudest skuptuurid olid Sveinssoni tööde vahel kergesti üles leitavad ,sest tekitasid kohe küsimuse, et tohoh, mis see veel on…hoopis midagi muud (sorry, mul pole pilti, sest ma näitusesaalis ei klõpsinud). Lõpetuseks jõime skulptuurimuuseumi fuajees kohvi ning vett (nii armas, et seda seal külastajatele tasuta pakuti, tegi olemise veelgi hubasemaks, kuigi kogu üldpilt ei olnud üldse “majamuuseumilik”.

Järgmine peatus oli Islandi Rahvusmuuseum, kuid sinna me siiski ei läinud, sest sulgemiseni oli aega kõigest tund. Selle asemel jalutasime veel linnas ringi, mina fännasin tänavakunsti ja nunnusid majakesi ning jõime veel ühed kohvid (matcha latte ja lagritsa latte) ja seadsime end koduteele.

PS: Vikile tänu kõikide piltide eest, kus mina ka peal olen! Ja tore, et ta viitsis minu nägemust teatud asjadest teostada (i-kriipsuna seismised) 😀

Kokkuvõtvalt oli Reykjavik hästi armas linnake, kus oleks kindlasti veel küllaga nurgataguseid avastada. Kasvõi poolik lehm seinas jäi seekord üles leidmata 😀 Mulle meeldivad sealsed hipsterlikud kohvikud ja pagariärid ning tänavakunsti rohkus. Muuseumid olid samuti vahvad. Hinnad muidugi on vähem vahvad, aga mida Islandi pealinnast ja turistide rohkemaist kohatadest ikka oodata 😀 Meil vedas hästi ka ilmaga, sest tuult ei olnud ja kuue pluss kraadises kevadises lumevabas rannikulinnas lausid kuldnokad. Kontrast koju jõudes saab päris suur olema, kui siin algab tasahilju kevad, aga Eestis paugub pakane. Aga võibolla õnnestub siit kevad kohvrisse kaasa pakkida 😉

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: